Kallim hõbedaselt sul....

... helgib juba juuksekuld ehk aasta jälle varsti möödas. Vahepeal on nii palju häid filme vaadatud ja veel rohkem neid juurde tehtud. Mis seal salata, mida rohkem vaatad, seda nõudlikumaks läheb maitse (üllatus tõepoolest). Vampiirid on kuni sügiseni möödanik. Homme saab MTV-st näha siis esimest Breaking Dawni treilerit ja eks siis tasapisi hiilib tagasi.


Aga nüüd siis eredamates elamustest minu filmimaailmas. Johnny Depp, eksole. Kõik sai alguse uusimast ehk The Touristist (seda vaatasin kohe 2 korda peaagu järjest). Siis tuli meelde, et mul on Deppi elulooraamat pooleli. Seda lugedes sain aru, et ma ei tea asjadest ikka mitte midagi ja pean kõik tema filmid uuesti või ära vaatama. Et asi läheks võimalikult sujuvalt, siis alustasin Don Juanist. No on ikka silmad antud. Depp võiks vist terve eepilise draama silmade abil ära mängida.

Seal kus lõpeb asfalt... algab puberteet

Anna & The King

Kui naine, kellel on muidu nii palju öelda, vaikib, siis see on kurdistav.

See oli üle hulga aja film, mis tõesti täitsa ära kutsus. Ei ole vaja tõmmelda selleks, et edasi anda emotsioone või tundeid. Ma mõtlen siis näitlejal. Kunni mängiv Hong-Kongi päritolu näitleja teeb kogu triki silmavaate ja väikese kulmuliigutusega ära. Kusjuures tüüp on üllatavalt palju vanem kui ta välja paista laseb. Film on pikk, kui kavatsete mehega koos vaadata, siis tasub kastijagu õlu vähemalt hankida, muidu ta vastu ei pea. Soovitan siiski seda vaadata üksi, sest muidu peate tõenäoliselt vastama igasugu vastuseta küsimustele, stiilis: mis nüüd juhtus?

Well, nüüd on see siis nähtud

Mu lootused ja ootused olid vist liiga kõrgele keritud. Ma ei tea, millest The Last Station vaatajale rääkis. McAvoy - hea nagu alati, Helen Mirren - tubli, Christopher Plummer - nagu päris. Aga see miski oli nagu puudu. Ei, film on väga hea, palun vaadake! Aga Lev Tolstoi kohta ei saanud me suurt midagi teada. Või noh, kui üldse polnud varem temast kuulnud, siis ikka. Eks see Venemaa tundub mujal ilmas hulga eksootilisem kui meile siin. Aga seda raskem on Tolstoist ja ajast midagi teadmata pihta saada, mille ümber filmi point keerleb. Ja ega ta suurt ei keerelnud ka. Ma vaatan kindlasti ühe korra veel.
Aga täna vaatasin siis kuidas Pfeiffer Demi´d teeb ehk filmi Personal Effects.


Kui ma nüüd ei eksi, siis oli see film liigitatud romantilise draama alla kuskil. Romantikahuvilistel ei soovita seda kohe kindlasti vaadata ja kui soovite skoorida ja enne seda midagi soojendavat vaadata, siis hoidke eemale. Muidu on nagu noaga lõigatud üks teatud asi (äkki mõni laps satub kunagi lugema, katsun jääda diskreetseks). Aru ma ei saa, mis kolb Michelle Pfeifferil äkitsi nende noorte meestega on filmis. Eelmine, mida temaga just vaatasin oli I could never be your woman (seda tasub küll daamidega soojenduseks vaadata). Või on see puhas uudishimu, et kuidas Demil argipäev välja näeb. Ashton Kutcher tegi täiesti lummavalt mittemidagiütleva karakteri, et kui teda poleks enne näinud, arvaks, et tüüp on megaandetu. Otse vastupidi. No ja lisaks on ka ilus vaadata, kuigi lavastaja ei olnud sellele liimile läinud, et laseks aegluubis poisil paar korda särgi üle pea tõmmata vms ja sellega juutuubi kohe oluliselt tiinekate nutuvideosid sadu. Filmis kannab Ashton Iowa kooli spordiriideid pükstest mütsini ja päriselus ta on sealt pärit. Päris nummi. Erinevalt Demist, Michelle´iga igatahes ei särisenud. Kohe üldse mitte. Natuke ju oleks võinud....

I´ve been longing to see this movie...

... and today is The day!

Praegu on nii

Minu elu (Loe Homenja aktsendiga)

Pool oma senisest elust olen kulutanud keele teritamise peale ja teise poole selle hammaste taga hoidmisele.