On öö ja on punasest kõrgusest kuu hüüdmas alla: lõbutse LaTraviata

Miks mõned "suured inimesed" ei suuda omavahel mõistlikult läbi saada ja käituvad nagu 4-aastased? Kuidas saada hakkama poolt valimata. Öösel tulevad imelikud mõtted. Räägin Heigoga msn-is juba pikalt teatri- ja muudjuttu ja hoopis sellised mõtted kõrvalt pigistavad. Ei ole kuidagi eelpoolmainit vestlusega seotud sealhulgas. Kaks minu jaoks väga austusväärset persooni ei salli üksteise viluvarjugi ja mina olen seal vahel natuke nagu mõlemale vastavalt kas spiooni või usaldusisiku eest. Ja üleüldse olen ma täiskasvanuks olemises julmalt pettunud. Täiskasvanud on rumalamad kui lapsed. Oleks ma seda teadnud... :) Rumalad, lollid, jonnakad, pirtsakad, võeh.
Ja milliseks muutuvad täiskasvanud kui nad saavad alkoholi. Mitte kõik muidugi. Aga enamasti seltskonnas kaine inimesena tuleb vahel ikka mõrvarlikke mõtteid pähe küll.
Esimest korda tabas mind see tundmine lagipähe kui mu suur iidol (las ta jääb, puhkab teine rahus juba paar aastat) osutus purjus peaga nilbikuks.
Vahepõikena, et meie Freddie sai nädalavahetusel näitusel tõu parima isase tiitli ja sertifikaadi. Nii et igati ponks poiss. Nüüd punakollane ja sinimustvalge suur rosett juures. Mine või uhkusest lõhki.
Aga tagasi tulles. Mõnikord mõtlen, kas Heikil näiteks social-life üldse on kui selline. Mida sa kaine peaga nende purjus töllidega lämised koos. Ja teinekord on mõne inimese suhtes respekti säilitamiseks mitte tark koos viina võtta.

Aga siit nüüd minu lemmikautorilt väike pähkel lugupeetud lugejaskonnale:

My mistress' eyes are nothing like the sun;
Coral is far more red than her lips' red;
If snow be white, why then her breasts are dun;
If hairs be wires, black wires grow on her head.
I have seen roses damask'd, red and white,
But no such roses see I in her cheeks;
And in some perfumes is there more delight
Than in the breath that from my mistress reeks.
I love to hear her speak, yet well I know
That music hath a far more pleasing sound;
I grant I never saw a goddess go;
My mistress, when she walks, treads on the ground:
And yet, by heaven, I think my love as rare
As any she belied with false compare.

25.08.2008

There is no King on the Road of Death.

Lisaks eelmisele

See madin seal Gruusias on olnud pehmelt öeldes närvesööv. Ja ei ole meie suur juht ja õpetaja seda asja sugusummagi lihtsamaks teinud. Homme saab see õudus vähemast ja läbi ja ehk saavad loomad jälle oma osa sõja asemel.
Infotelefon on taas minu käes. Rommi kuulas kõrvalt ja nimetas seda idiootide usaldustelefoniks. Tabav.

Mul on sõber sõjas. Nii jube on olla, et ei teadnudki, et nii võib olla. Ilus lause teile filoloogid :) Olulised elulised seisukohad on tulnud ümber hinnata. Hiljem räägin.