Somebody shoot me

Täna tahtsin karjuda niimoodu korda kakskümmend. Minutis. Õnneks ei olnud kõik varjupaigale aeda ümber panevad töömesilased mittesuitsetajad ja sain kõrvust veidi tossu välja lasta, rõhk ajukoore all stabiliseerus. Üks väike peni, keda "asjatundjad" bolonkaks nimetaks klähvis neli päeva jutti, kuni tema perenaine looma puudumise avastas ja nad loojangu poole ratsutasid. Peale selle meeldejääva isendi lahkumist langes vererõhk tasemele, kus eluohtlik olukord on möödas. Bolonka klähvimisele lisasid vürtsi pidevalt uksest sisse ja välja sebivad kodanikud, kes olid otsustanud, et neil on mõni loom üle või puudu. Üks legendaarne härra, kes paar nädalat tagasi lubas mind maha lasta, sest oli veendumusel, et ma olen tema metslasest kassi tema hoovist kinni püüdnud (muud mul ju vaesekesel oma ajaga teha pole kui luuran mööda hekialuseid, et äkki on loom mõnes aias ja siis topin ta põue) käis ka taaskord oma kadunud kiisumiisut otsimas. Endastki mõista õige eesti mees ei usu mingite plikade hägu, et tema kassi ei ole varjupaigas ja soovib kõiges oma silmaga veenduda, uurides nii maa alt kui ka maa pealt. Kui ta peale pikka observeerimist siiski kadunukest ei leidnud, vaatas mulle otsa ja küsis: kus ta siis on?! Kuna eelmisel korral kuuli lubati anda, siis üritasin igasuguse iroonia endale hoida. Töömehed arvasid, et ma võiks kohviku ja laste mänguväljaku ehitamise peale hakata vaikselt mõtlema ning taha platsile mahuks vabalt üks kolme X-iga Maxima ära. Ühesõnaga TÖÖD kui sellist ei saanud teha, tuli laulupidu juhatada. Mul poleks selle vastu iseenesest midagi kui varjupaigas oleks nii palju töötajaid, et juhataja austavat ametinimetust pidav isik ei peaks junne labidale lükkama. Aga nagu meie Virumaa varjupaiga priitahtlik juhataja täna ütles: ise oleme valinud selle tee ja tagasi ei ole mõtet ega võimalust pöörduda. Ega tegelikult ei tahagi. Vahepeal tuleb lihtsalt nõme külla.

Veidrad ettekujutused ja arusaamad

Kui juba sai hakatud lobama, eks panen siis sama soojaga edasi. Käis varjupaigas mees, paar päeva tagasi. Tahtis emast kutsikat. Mina uurima, et miks just emast. Ja mis tuli välja: tema isase krantsi geene on vaja kindlasti edasi kanda. Ainult ühe pesakonna jagu, ärgu ma muretsegu. Kui pojad sünnivad, siis ta paar tükki jätab omale ja ülejäänud pannakse kenasti magama. Ma polnud nõus selliseks (s)eksperimendiks oma kena kutsikat andma. Härra istus seejärel põrandale maha, võttis kahe käega peast ja pomises: mida ma nüüd siis teen...