You´ve got mail

on selle filmi nimi, mis telekast tuleb hetkel ja minul on silm märg peas. No mitte ei saa aru. Hollywood ajab ulguma, aga elu mitte. Vahel tundub, et kaaskondsed arvavad, et ma olin varjupaigas siis kui rahvale südameid jagati. Aga oleks ilmselgelt võimatu eksisteerida kui iga nunnu kiisu või ebaõiglaselt auto alla jäänud kellegi pere lemmik mind suure häälega nutma ajaks. Eks see siis salamahti ennast vabaks laseb muul ettekäändel, sest kuskilt see aur peab väljapääsu leidma.
Täna koristasin pakkisin külma esimese suure koera teelt. Ma tunnen, et see on vajalik, mida ma teen. Ei kujuta ette, et seda võiks teha keegi ilma suurt austust nende hingede vastu tundmata. Miks krt ei võinud see jahu oma ilusat koera kinni hoida ja sellega ka ühe väga suure auto juhi (jälgede järgi) ilmselt infarkti äärele viis...?

On öö ja on punasest kõrgusest kuu hüüdmas alla: lõbutse LaTraviata

Miks mõned "suured inimesed" ei suuda omavahel mõistlikult läbi saada ja käituvad nagu 4-aastased? Kuidas saada hakkama poolt valimata. Öösel tulevad imelikud mõtted. Räägin Heigoga msn-is juba pikalt teatri- ja muudjuttu ja hoopis sellised mõtted kõrvalt pigistavad. Ei ole kuidagi eelpoolmainit vestlusega seotud sealhulgas. Kaks minu jaoks väga austusväärset persooni ei salli üksteise viluvarjugi ja mina olen seal vahel natuke nagu mõlemale vastavalt kas spiooni või usaldusisiku eest. Ja üleüldse olen ma täiskasvanuks olemises julmalt pettunud. Täiskasvanud on rumalamad kui lapsed. Oleks ma seda teadnud... :) Rumalad, lollid, jonnakad, pirtsakad, võeh.
Ja milliseks muutuvad täiskasvanud kui nad saavad alkoholi. Mitte kõik muidugi. Aga enamasti seltskonnas kaine inimesena tuleb vahel ikka mõrvarlikke mõtteid pähe küll.
Esimest korda tabas mind see tundmine lagipähe kui mu suur iidol (las ta jääb, puhkab teine rahus juba paar aastat) osutus purjus peaga nilbikuks.
Vahepõikena, et meie Freddie sai nädalavahetusel näitusel tõu parima isase tiitli ja sertifikaadi. Nii et igati ponks poiss. Nüüd punakollane ja sinimustvalge suur rosett juures. Mine või uhkusest lõhki.
Aga tagasi tulles. Mõnikord mõtlen, kas Heikil näiteks social-life üldse on kui selline. Mida sa kaine peaga nende purjus töllidega lämised koos. Ja teinekord on mõne inimese suhtes respekti säilitamiseks mitte tark koos viina võtta.

Aga siit nüüd minu lemmikautorilt väike pähkel lugupeetud lugejaskonnale:

My mistress' eyes are nothing like the sun;
Coral is far more red than her lips' red;
If snow be white, why then her breasts are dun;
If hairs be wires, black wires grow on her head.
I have seen roses damask'd, red and white,
But no such roses see I in her cheeks;
And in some perfumes is there more delight
Than in the breath that from my mistress reeks.
I love to hear her speak, yet well I know
That music hath a far more pleasing sound;
I grant I never saw a goddess go;
My mistress, when she walks, treads on the ground:
And yet, by heaven, I think my love as rare
As any she belied with false compare.

25.08.2008

There is no King on the Road of Death.

Lisaks eelmisele

See madin seal Gruusias on olnud pehmelt öeldes närvesööv. Ja ei ole meie suur juht ja õpetaja seda asja sugusummagi lihtsamaks teinud. Homme saab see õudus vähemast ja läbi ja ehk saavad loomad jälle oma osa sõja asemel.
Infotelefon on taas minu käes. Rommi kuulas kõrvalt ja nimetas seda idiootide usaldustelefoniks. Tabav.

Mul on sõber sõjas. Nii jube on olla, et ei teadnudki, et nii võib olla. Ilus lause teile filoloogid :) Olulised elulised seisukohad on tulnud ümber hinnata. Hiljem räägin.

Inimene, inimene, inimene...

Mõned inimesed ei ole inimese nime väärt. Iga päevaga saab see selgemaks. Üks vend otsustas koera kirvega maha lüüa, teine pussitas, kolmas (proua) mõtles, et naaber ei ehmata kui leiab nende ühisest solgiaugust seitse kahepäevast kustikat. No muidugi arvas ta, et vaga vesi ja selle sügav põhi on teinud oma töö, aga elujõud oli seekord võimsam. Ühesõnaga politsei ja varjupaiga koostöös sai need kutsikad sealt koos emaga ära viidud. Ega nad kõik ilmselt vastu ei pea... Näis.

Somebody shoot me

Täna tahtsin karjuda niimoodu korda kakskümmend. Minutis. Õnneks ei olnud kõik varjupaigale aeda ümber panevad töömesilased mittesuitsetajad ja sain kõrvust veidi tossu välja lasta, rõhk ajukoore all stabiliseerus. Üks väike peni, keda "asjatundjad" bolonkaks nimetaks klähvis neli päeva jutti, kuni tema perenaine looma puudumise avastas ja nad loojangu poole ratsutasid. Peale selle meeldejääva isendi lahkumist langes vererõhk tasemele, kus eluohtlik olukord on möödas. Bolonka klähvimisele lisasid vürtsi pidevalt uksest sisse ja välja sebivad kodanikud, kes olid otsustanud, et neil on mõni loom üle või puudu. Üks legendaarne härra, kes paar nädalat tagasi lubas mind maha lasta, sest oli veendumusel, et ma olen tema metslasest kassi tema hoovist kinni püüdnud (muud mul ju vaesekesel oma ajaga teha pole kui luuran mööda hekialuseid, et äkki on loom mõnes aias ja siis topin ta põue) käis ka taaskord oma kadunud kiisumiisut otsimas. Endastki mõista õige eesti mees ei usu mingite plikade hägu, et tema kassi ei ole varjupaigas ja soovib kõiges oma silmaga veenduda, uurides nii maa alt kui ka maa pealt. Kui ta peale pikka observeerimist siiski kadunukest ei leidnud, vaatas mulle otsa ja küsis: kus ta siis on?! Kuna eelmisel korral kuuli lubati anda, siis üritasin igasuguse iroonia endale hoida. Töömehed arvasid, et ma võiks kohviku ja laste mänguväljaku ehitamise peale hakata vaikselt mõtlema ning taha platsile mahuks vabalt üks kolme X-iga Maxima ära. Ühesõnaga TÖÖD kui sellist ei saanud teha, tuli laulupidu juhatada. Mul poleks selle vastu iseenesest midagi kui varjupaigas oleks nii palju töötajaid, et juhataja austavat ametinimetust pidav isik ei peaks junne labidale lükkama. Aga nagu meie Virumaa varjupaiga priitahtlik juhataja täna ütles: ise oleme valinud selle tee ja tagasi ei ole mõtet ega võimalust pöörduda. Ega tegelikult ei tahagi. Vahepeal tuleb lihtsalt nõme külla.

Veidrad ettekujutused ja arusaamad

Kui juba sai hakatud lobama, eks panen siis sama soojaga edasi. Käis varjupaigas mees, paar päeva tagasi. Tahtis emast kutsikat. Mina uurima, et miks just emast. Ja mis tuli välja: tema isase krantsi geene on vaja kindlasti edasi kanda. Ainult ühe pesakonna jagu, ärgu ma muretsegu. Kui pojad sünnivad, siis ta paar tükki jätab omale ja ülejäänud pannakse kenasti magama. Ma polnud nõus selliseks (s)eksperimendiks oma kena kutsikat andma. Härra istus seejärel põrandale maha, võttis kahe käega peast ja pomises: mida ma nüüd siis teen...

Doppelgänger

No nüüd läheb asi veel põnevamaks. Mul on 2 blogi!!! Taevane arm, millal ma need tegin! Mehed, Siiriusele rohkem viina ei anna... http://kakiprill.blogspot.com/ sellise kurja blogiga olen hakkama saanud. Hakkab see haigus ligi hiilima, mille nimi meeles ei seisa :D

Unbeliivibl

Heheeeee, mõtlesin, et kirjutaks. Ja tuli välja, et keegi on juba pea 2 aastat tagasi seda minu soovitud kasutajanime alt teinud :D Minu alter ego on blogi loonud ja ma ise ei mäleta sellest suurt midagi. Nüüd lugedes tuleb küll tuttav ette, et sellised asjad juhtusid ja juhtusid minuga. Vaatan, et isegi täitsa ärevaks on mind päevapoliitlised sündmused teinud. Ikka loen siin aeg-ajalt Täpsi blogi ja üks vana klassivend kirjutab vahvalt. Olen mõelnud, et miks inimesi huvitab teiste elu ja blogid. Aga olen samas aru saanud, et minu jaoks on blogid nagu ilukirjandus: nauditav on see, kuidas asi on kirjutatud, mitte see, millest seal kirjutatakse. Õige-Juulike kirjutab ka nii, et pisar püksis lugedes. Täna oli mõneti hämmastav päev, käisime Pontsa ja naabrimutiga jazzi kuulamas Bangalos (jazz on teadupärast popp :)), siis tegime aidas väikese kohvi ja söögi, Pontsa tavapärase röstsaia võilillemeega. Kodulinn on ikka ropult ilus, ei väsi kordamast (täna kuulis seda minu suust u 20 korral). Vaatasime üle plekist skulptuurid raekoja pargis, suutsime leida Statoilist küünla enne pimenemist ja käisime Reinu juurest läbi, näitamaks talle (või endale), et ta on meil meeles. Vaatamata sellele, et tänase seisuga juba 15 aastat tagasi ütles mu ema mulle, et nüüd, tütreke, oleme kahekesi. Siis tulin koju ja lugesin Postimehest, et homme oleks Viiding saanud 60-seks. Kurja, Reinu juures ei olnud peale meie oma ühtegi küünalt... Ma arvasin, et ma ei ole surnuaiakultuse austaja, aga ilus ikka kui ka nii meeles peetakse inimesi. Vanaks hakkan jääma vist.