Somebody shoot me

Täna tahtsin karjuda niimoodu korda kakskümmend. Minutis. Õnneks ei olnud kõik varjupaigale aeda ümber panevad töömesilased mittesuitsetajad ja sain kõrvust veidi tossu välja lasta, rõhk ajukoore all stabiliseerus. Üks väike peni, keda "asjatundjad" bolonkaks nimetaks klähvis neli päeva jutti, kuni tema perenaine looma puudumise avastas ja nad loojangu poole ratsutasid. Peale selle meeldejääva isendi lahkumist langes vererõhk tasemele, kus eluohtlik olukord on möödas. Bolonka klähvimisele lisasid vürtsi pidevalt uksest sisse ja välja sebivad kodanikud, kes olid otsustanud, et neil on mõni loom üle või puudu. Üks legendaarne härra, kes paar nädalat tagasi lubas mind maha lasta, sest oli veendumusel, et ma olen tema metslasest kassi tema hoovist kinni püüdnud (muud mul ju vaesekesel oma ajaga teha pole kui luuran mööda hekialuseid, et äkki on loom mõnes aias ja siis topin ta põue) käis ka taaskord oma kadunud kiisumiisut otsimas. Endastki mõista õige eesti mees ei usu mingite plikade hägu, et tema kassi ei ole varjupaigas ja soovib kõiges oma silmaga veenduda, uurides nii maa alt kui ka maa pealt. Kui ta peale pikka observeerimist siiski kadunukest ei leidnud, vaatas mulle otsa ja küsis: kus ta siis on?! Kuna eelmisel korral kuuli lubati anda, siis üritasin igasuguse iroonia endale hoida. Töömehed arvasid, et ma võiks kohviku ja laste mänguväljaku ehitamise peale hakata vaikselt mõtlema ning taha platsile mahuks vabalt üks kolme X-iga Maxima ära. Ühesõnaga TÖÖD kui sellist ei saanud teha, tuli laulupidu juhatada. Mul poleks selle vastu iseenesest midagi kui varjupaigas oleks nii palju töötajaid, et juhataja austavat ametinimetust pidav isik ei peaks junne labidale lükkama. Aga nagu meie Virumaa varjupaiga priitahtlik juhataja täna ütles: ise oleme valinud selle tee ja tagasi ei ole mõtet ega võimalust pöörduda. Ega tegelikult ei tahagi. Vahepeal tuleb lihtsalt nõme külla.

Veidrad ettekujutused ja arusaamad

Kui juba sai hakatud lobama, eks panen siis sama soojaga edasi. Käis varjupaigas mees, paar päeva tagasi. Tahtis emast kutsikat. Mina uurima, et miks just emast. Ja mis tuli välja: tema isase krantsi geene on vaja kindlasti edasi kanda. Ainult ühe pesakonna jagu, ärgu ma muretsegu. Kui pojad sünnivad, siis ta paar tükki jätab omale ja ülejäänud pannakse kenasti magama. Ma polnud nõus selliseks (s)eksperimendiks oma kena kutsikat andma. Härra istus seejärel põrandale maha, võttis kahe käega peast ja pomises: mida ma nüüd siis teen...

Doppelgänger

No nüüd läheb asi veel põnevamaks. Mul on 2 blogi!!! Taevane arm, millal ma need tegin! Mehed, Siiriusele rohkem viina ei anna... http://kakiprill.blogspot.com/ sellise kurja blogiga olen hakkama saanud. Hakkab see haigus ligi hiilima, mille nimi meeles ei seisa :D

Unbeliivibl

Heheeeee, mõtlesin, et kirjutaks. Ja tuli välja, et keegi on juba pea 2 aastat tagasi seda minu soovitud kasutajanime alt teinud :D Minu alter ego on blogi loonud ja ma ise ei mäleta sellest suurt midagi. Nüüd lugedes tuleb küll tuttav ette, et sellised asjad juhtusid ja juhtusid minuga. Vaatan, et isegi täitsa ärevaks on mind päevapoliitlised sündmused teinud. Ikka loen siin aeg-ajalt Täpsi blogi ja üks vana klassivend kirjutab vahvalt. Olen mõelnud, et miks inimesi huvitab teiste elu ja blogid. Aga olen samas aru saanud, et minu jaoks on blogid nagu ilukirjandus: nauditav on see, kuidas asi on kirjutatud, mitte see, millest seal kirjutatakse. Õige-Juulike kirjutab ka nii, et pisar püksis lugedes. Täna oli mõneti hämmastav päev, käisime Pontsa ja naabrimutiga jazzi kuulamas Bangalos (jazz on teadupärast popp :)), siis tegime aidas väikese kohvi ja söögi, Pontsa tavapärase röstsaia võilillemeega. Kodulinn on ikka ropult ilus, ei väsi kordamast (täna kuulis seda minu suust u 20 korral). Vaatasime üle plekist skulptuurid raekoja pargis, suutsime leida Statoilist küünla enne pimenemist ja käisime Reinu juurest läbi, näitamaks talle (või endale), et ta on meil meeles. Vaatamata sellele, et tänase seisuga juba 15 aastat tagasi ütles mu ema mulle, et nüüd, tütreke, oleme kahekesi. Siis tulin koju ja lugesin Postimehest, et homme oleks Viiding saanud 60-seks. Kurja, Reinu juures ei olnud peale meie oma ühtegi küünalt... Ma arvasin, et ma ei ole surnuaiakultuse austaja, aga ilus ikka kui ka nii meeles peetakse inimesi. Vanaks hakkan jääma vist.

Kas linde tohib sööta?

Teine elamus täna: helistas pesnionär Tallinnast. Temal mure, et kas inimene tohib oma aknast linde toita. Juba aimasin, et ilmselt kellelgi ümberkaudsetest see ei meelde. Tuli välja, et kohalik sotsiaaltöötaja on tige inimene ja ei luba proual linde toita. Ja et mina peaks nüüd sellele inimesele seletama, et ma loomakaitse mitte ainult ei luba, vaid lausa käseb tal tuvisid toita. Teda ei rahuldanud selgitus, et toitmine ei ole keelatud. Nõudis seadust, kus oleks öeldud, et toitmine on lubatud. Nii et lugupeetud vabariigi valitsus, suvepuhkuselt naastes on siis teada, millise saduse-eelnõu kallal tuleb tööle hakata!

Kassiuputus

Meil on varjupaigas kassiuputus. Ja ikka ja jälle heliseb telefon ja mõni inimene uurib, et mida teha kui ta kassil on nüüd äkki pojad ja keegi ei taha neid omale.
Tänane tipphetk oli kui infotelefonile helistas härra talunik. Tema uuris, et mida teha ülejäänud kutsikatega, kes sünnivad kui tema naaber tema koeralt kutsikat tahab!!! Et tavaliselt sünnib kuus tükki. Ja meie idiootsed loomakaitsjad on veel ära keelanud poegade uputamise. Ma üritasin talle rahumeelselt seletada, et loomakaitsjad ei tee Eesti Vabariigis seadusi, aga vähe see seda härrat huvitas. Asi tipnes sellega, et ta karjus torusse, et mina pean olema vait kui tema räägib ja ilusasti kuulama ja viskas toru ära. Sel hetkel lõi mul küll taluvusmeetri punasesse. Ah jaa, siis ta rääkis veel, et kuulis loomakaitsest ühte prouat televisioonis rääkimas, et koerad-kassid tuleb steriliseerida. Kuidas tema ometi siis saab naabrile seda ühte poega kui loom on steriliseertitud...